Naiste lood

Siin on võimalik lugeda tõestisündinud lugusi naistest, kes on pääsenud vägivaldsest suhtest. Kõik nimed on turvalisuse huvides muudetud.

 

Esimene lugu pärineb Saarte Hääle lehest, artikkel ilmus 25.04.2015, autor Monika Puutsa:

Peksupõrgust meretagusesse paradiisi

Just selliste sõnadega – põrgust paradiisi – kirjeldab Kristiina lahkumist vägivaldse mehe juurest ja kolimist mandrilt Kuressaarde, et siin uut elu alustada. Tänaseks on noor kahe lapsega naine Saaremaal elanud ligi pool aastat.

Monika Puutsa, Saarte Hääl

“Meie suhte algus oli ilus, kõik oli hästi,” meenutab kolmekümnendates aastates Kristiina tutvumist oma tulevase elukaaslasega. “Kui sündis esimene laps, siis oli ka mõnda aega kõik veel hästi, seejärel hakkasid asjad aga tasapisi kehvemaks muutuma.”
Mees, kes pitsi sisse just ei sülitanud, hakkas rohkem alkoholi tarvitama ja vähem tööl käima. “Kahjuks see aina süvenes,” tõdeb Kristiina, kes oma sõnul mõtles lahku kolimisele juba toona, viis aastat tagasi.
Mees lubas, et muudab end ja lõpetab joomise. “Paremaks ei muutunud aga midagi, kõik hakkas veelgi kiiremini allamäge minema,” nendib Kristiina.
Siis juhtus mehel aga tööõnnetus ja ta jäigi koju. “Ta vaatas, et saab kergelt läbi – kuna haigekassalt raha tuleb, ei peagi tööle minema, “leidis” endale uusi haigusi, istus kodus ja jõi.”
Lisaks haigekassast saadud rahale läks “kõrist alla” pere igapäevaseks toimetulekuks mõeldud raha. “Ta ei lubanud isegi lapsele midagi osta, ei riideid ega mänguasju.”
Kristiina sõnul oli lahkuminek peres korduvalt jutuks, ent jutust kaugemale elukaaslased siiski ei jõudnud. Mees lubas, et küll elu varsti paremaks läheb.
Kõige krooniks käisid korteris vargad. Tagantjärele usub Kristiina, et korterivargus oli mehe tellitud. “Selleks, et nõrgestada minu seljatagust, et ma tema juurest ära ei läheks,” arvab Kristiina. “Et kui temaga olen, siis tema kaitseb ja toetab mind.”
Pere kolis pealinnast maale, kust Kristiina hakkas autoga Tallinnas tööl käima.
“Ka mees sai uue töökoha, aga kuna laiskus oli temas juba nii sügavalt sees, ei viitsinud ta tööl käia. Kuskilt tal ikka nii palju raha tuli, et alkoholi osta. Tegi haltuurat. Hiljem sundis mind pangast laenu võtma.”
Perre sündis teine laps.
Vägivaldseks muutus mees siis, kui Kristiina hakkas noorema lapsega rohkem kodust väljas, näiteks mänguväljakul käima ja teistega suhtlema. “Meest vihastas see, et tal ei olnud enam minu üle kontrolli,” leiab Kristiina.
“Sõnadega on mees kogu aeg haiget teinud, üsna algusest saadik,” lausub Kristiina. Kui pere Talllinnast maale kolis, see sagenes. Isegi poeskäikudel ei hoidnud mees end tagasi, ütles naisele teiste kuuldes halvasti, alavääristas teda. Siis algas aga füüsiline vägivald. “Ta jõi iga päev, ronis purjuspäi voodisse ja siis ma sain peksa, rusikate ja jalgadega,” räägib naine. Mees põhjendas naise öist peksmist sellega, et näeb halbu unenägusid ega ole teadlik sellest, mida teeb. “Ta kinnitas, et tema ei ole vägivaldne. Et ta nägi öösel unes kellegagi kaklemist,” vahendab Kristiina mehe eneseõigustusi. Niimoodi, “unes” peksis mees naist aga pea iga öö.
Miks Kristiina kohe mehe juurest ära ei tulnud? “See peksmine oli öösel,” vastab ta. “Lootsin, et päeval, kainena, ta kallale ei tule.”

 

Issi võiks olla surnud!
Kristiina sõnul mõtles ta sageli, miks just temal peab olema selline elu ja vägivaldne mees: “Teistel käivad lapsed issiga mänguväljakul, minu oma istub aga kodus ja joob, vahib telekat ja kamandab.”
Oma lastest mees ei hoolinud, need olid tema jaoks tüütud segajad. Lasteaias ei antud last isale kaasa ja kaheldi tema kainuses. Lasteaiapidudel ta ei käinud. Oma huvipuudust laste vastu põhjendas mees sellega, et lapsed olevat liiga väikesed, et nendega midagi ette võtta.
“Vanem poiss käis juba esimeses klassis, kui koolis küsiti, kas tal ikka isa on, et laps isa kohta midagi ei räägi ja pigem eitab isa olemasolu,” meenutab Kristiina.
Kord, kui Kristiina lastega oma vanematele külla sõitis, küsisid vanemad tütrepojalt, miks issi külla ei tulnud. “Poiss vastas, et tema soovib, et issi oleks üldse surnud,” kirjeldab Kristiina.
Naise sõnul lapsed ema peksmist kodus siiski ei näinud, küll aga ärkas väiksem laps öösiti ja nuttis hüsteeriliselt.
“Suurem magas, aga usun, et ta teadis, mis tegelikult toimub – ta ju nägi, kuidas mees õhtul purjuspäi koju tuli,” räägib Kristiina.
Peksu kannatas Kristiina üle poole aasta. Sellest, mis koduseinte vahel sündis, ta oma lähedastele ei rääkinud. “Väljastpoolt paistsime ilmselt tavaline perekond,” arvab ta tagantjärele. “Lootsin, et see asi laheneb kuidagi, teistele rääkimine tundus alandav. Et kuidas ma lähen kurtma ja nutma. Pealegi kartsin, et kui mees teada saab, läheb olukord veelgi hullemaks.”
Ühel päeval ei mallanud mees aga ööd oodata, et Kristiinale kolki anda. “Tegelikult oli ta pihta hakanud juba öösel – sain hoobi vastu silma nii, et silmist lausa sädemeid lõi,” meenutab Kristiina. “Hommikul tuli hoop kuklasse ja nagu sellest veel vähe oleks, õhtul vastu hambaid. Kui siis hoobi vastu hambaid sain, kutsusin politsei, mees viidi kainenema. Järgmisel päeval võtsin lapsed ja asjad ja sõitsime ära, minu vanemate juurde, kes elasid meist sada kilomeetrit kaugemal.”
Kristiina vanemad olid väimehe öisest vägivallatsemisest teada saanud kuu aega varem. Enne seda polnud Kristiina söandanud neile oma kodusest olukorrast rääkida.
Järele mees Kristiinale ja oma lastele naise vanematekoju ei tulnud. “Kui ta politseist välja lasti, siis ta helistas ja käsutas, et tulgu ma talle järele. Vastasin, et ei, meid seal enam ei ole.”
Mees uuris tuttavate kaudu kähku välja, kuhu pere pakku läinud oli. “Ta ju teadis, et mul pole kuhugi mujale minna kui vanemate juurde. Ütles siis veel, et ma tervitagu oma vanemaid.”
Poole aasta jooksul, mil naine lastega oma vanemate juures elas, käis mees seal kaks korda. Kristiina sõnul ei mõistnud tema tuttavad ega isegi vanemad algul olukorra täit tõsidust, soovitasid Kristiinal mehega ära leppida ja koos edasi elada, et “küll kõik läheb hästi ja jätab peksmise järele”. Naine jäi endale kindlaks ega võtnud nõuandjaid kuulda.
Pärast poolt aastat vanematekodus leidis Kristiina, et ei saa sinna siiski päriseks jääda. “Vanemate juures oli ka see oht, et mees oleks sinna tulnud. Ta ähvardas, et võtab lapse kaasa. Ütles: “Kui sina julgesid minult lapse ära võtta, võtan ta tagasi!”
Niisiis oli perel tarvis leida uus elukoht ja vanemale lapsele uus kool – pärast isa juurest pagemist pidi poiss elama ju ühiselamus, emast eemal. “Mõtlesin, et peame niikuinii kusagil uut elu alustama ja lastele on parem, kui teen seda kohe,” tähendab Kristiina.
“Tahtsin kolida kuhugi linna, endisest elukohast võimalikult kaugele, hakkasin vaatama töökuulutusi ja korterihindu,” räägib ta. Sõelale jäi Kuressaare, millega Kristiinal polnud varem mingit seost.
Mahajäetud mees teab, et Kristiina elab Saaremaal, ent naise täpsemat asukohta mitte. “Ta on ähvardanud siia tulla, aga seni pole seda õnneks juhtunud,” märgib Kristiina.
Vägivallatseja saab muutuda vaid hullemaks
Otsust puhtalt lehelt alustada pole Kristiina kordagi kahetsenud. Oma saatusekaaslastele soovitab Kristiina otsuskindlaks jääda ja võimalikele keelitustele mitte järele anda. “Vägivaldsed inimesed ei muutu,” teab ta.
Vaatamata sellele, et mehel oli juba uus elukaaslane, pole ta Kristiinat siiski päris rahule jätnud ning saadab aeg-ajalt ähvardavaid sõnumeid.
“Üks naisterahvas – ilmselt tema uus elukaaslane – kirjutas mulle ja küsis, mis põhjusel me tegelikult lahku läksime. Vastasin, et mees on alkohoolik ja vägivaldne,” meenutab Kristiina. “Ma ei taha ju ometi kellelegi sellist elu, mida ma ise elama pidin. Seepeale tuli mehelt kuri kiri ja telefonikõne, kus ta süüdistas mind tema elu rikkumises.”
Kristiina sõnul saab vägivallaohver nõiaringist välja, kui ta ise seda soovib. Kui politsei peksuõhtul mehe minema viis, soovitati Kristiinale psühholoogilist nõustamist. “Siis arvasin, et olen piisavalt tugev ja saan ise hakkama, aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin, et elu seisab, midagi ei liigu paremuse poole,” tunnistab ta. “Tähtis on selgusele jõuda, mida sa tegelikult tahad, kuhu sa tahad oma elus jõuda. Kui kardad, et ei saa ise hakkama, pead julgema abi küsida.”

Kristiina küsis abi ja saigi, naiste tugikeskusest.

“Peamine põhjus, miks vägivallatseja juurest ära ei tulda, on kartus, et ei saada majanduslikult hakkama,” teab Kristiina. “Armastus saab ju riidude ja peksu käigus väga kiiresti otsa. Ja siis ei tasu enam jääda, ükskõik kui harjunud oma elukoha majandusliku olukorraga ollakse.”
Kristiina arvates on oluline vahetada ka elukohta – mida kaugemale varasemast kodus kolida, seda parem.
Nüüdseks on Kristiina Saaremaal elanud üle poole aasta. “Olen väga rahul,” kinnitab ta. “Siinsed inimesed on sõbralikud ja mõistvad.”
Kristiina sõnul on ka lapsed pärast elukohavahetust tunduvalt rahulikumad. Vanemal lapsel läheb koolis aina paremini, noorem käib rõõmuga lasteaias.
Kristiina kavatsebki Kuressaarde jääda. “Olen õnnelik – tulin põrgust siia, paradiisi, millest ei osanud unistadagi,” kinnitab ta.
Kuna Kristiina talle sobivat tööd Kuressaares veel leidnud ei ole, toetavad teda rahaliselt pisut vanemad, samuti on abiks sotsiaaltoetus. Samas teeb ta ise käsitööd ja müüb seda. “Loodan, et sellest saabki tulevikus mu üks sissetulekuallikas,” lausub ta.